Iga autoomanik valib autoklaasi toonkilet vastavalt oma maitsele. Ühed eelistavad tumedat, teised kergemat ja heledamat. Igal juhul, enne tööde alustamist uurige välja seadustest tulenevad õigused ja piirangut klaaside toonimise osas. Millist osa võib toonida, millist mitte, milline peab olema toonitud klaasi läbipaistvus jms
Toonimise meetodid
- Klaasi maha võtmata – see on kiire ja lihtne, ent aja jooksul võivad tekkida mõningad probleemid, nt kile tuleb maha või tekivad ebatasasused toonimise käigus.
- Klaasid võetakse maha ning ettevaatlikult toonitakse. Selle variandiga ei kaasne komplikatsioone.
Esimese variandi puhul on Teil vaja kummispaatlit, klaasi toonkilet, pesuvahendit, sooja vett, väiksemat nuga, siledat lappi, pudel koos pihustiotsikuga ning ilus ja kuiv ilm.
Ennekõike puhastage klaasi seebilahusega mõlemalt poolt tolmust ja mustusest. Seejärel kuivatage salvrätikuga.
Valmistage seebilahus, et tekiks ka vahtu ning kallake see pudelisse ja pihustage ühtlase kihiga autoklaasile.
Kile tuleb varem valmis panna ning lõigata välja sobivas suuruses tükid. Ärge laske lahusel ära kuivada ning asetage koheselt peale kile, mida liigutage ühele ja teisele poole seni, kuni see on omal kohal. Kindlasti siluge kile kummispaatli abil sirgeks.
Märksa keerulisem on toonkile kandmine tagumisele klaasile, kuna see on kergelt kumer.
Kui olite valinud teise variandi, kus peab kõik klaasid maha võtma, siis peate endale muretsema klaasi kummitihendid. Sellise meetodi peamine eelis seisneb selles, et on võimalik saavutada maksimaalset täpsust ja kõrget kvaliteeti. Siiski ei praktiseerita sellist meetodit tavalistes autoremonditöökodades, kuna see on ajakulukas.